esmaspäev, 12. august 2013

1930 - Alfred Kalmu maja Kentmanni 20


Kaja 25.04.1930 lk 2
Vastuvõtmine Ameerika esituses.
Jüripäeva õhtul korraldasid Riiast Tallinna sõitnud Ameerika diplomaatiline esindaja ja kohalik Ameerika konsul Tallinnas suurema vastuvõtmise konsulaadi uutes ruumides, mis asuvad hr. Kalmi uues majas Kentmanni uulitsal. Kokku oli tulnud üle poolesaja võõra, ministreid, kõrgemaid sõjaväelasi, riigikogu liikmeid, ajakirjanikke, äriilma, kirjanduse, kunsti jne. esindajaid. Elavas vestluse hoos kasutati ameeriklastest pererahva külalislahkust kuni keskööni.
Keila mõisa omaniku hr. Kalmi valmiv maja kujuneb Tallinnas üheks suuremaks ehituseks. Ühe terve korra (2 korterit) on tas Ameerika konsulaat oma alla võtnud ja kolmandama korteri on omale Ameerika esindaja reserveerinud. Peale selle asub samas majas veel Rootsi konsulaat. Nii on Kentmanni uul. üle öö diplomaatide asukohaks kujunenud.


Vaba Maa 15.05.1930 lk 9
Poola saatkonna kantselei Kentmannil.
Tänasest peale asub Poola saatkonna kantselei ja konsulaar-osakond Kentmanni tän. 20, kuna saadiku korter endiselt edasi jääb Kohtu tän. 10.



Majaomanik 9/1932 lk 139-140
Kuidas ma sain majaomanikuks?
Kolme pealinna maja saamislugu.


Tänaval kõndides me vaevalt märkame kahelpool seisvaid majaderidu, ja ainult üksikud, erinevad neist, köidavad kauemaks meie tähelpanu. Ometi on igal neist seljataga oma pikem või lühem ajalugu, mis tihedalt seotud inimeste saatusega kes neisse on matnud oma elusihi kogu oma püüdmis-energia ning kokkuhoiu. Meie linnades asuvatest kinnisvaradest on julgesti 90% eraomandus, mis kuulub kodanikele, kes oma tahte ja tööjõu ning loobumise nii paljustki ohverdanud selleks, et soetada omale ja oma kaaskodanikele peavarju. Luua säärast määratut rahvuslikku varandust pole kaugeltki kerge, kui arvestada veel seda, et see osutub vaevalt ühe-kahe inimpõlve töötulemuseks.
Tõetera: et „kunst ei ole raha teenida vaid kunst on seda koguda,“ sobib kõige paremini küll majaomanike iseloomustamiseks, sest raha teeninud on paljudki, vähesed aga suutnud sellega midagi luua.
Alljärgnevates ridades püüame lühidalt kirjeldada 3 pealinna maja tüüpi, jälgides veidi lähemalt ka nende omanike elukäiku.

/Alfred Kalmu maja Kentmanni 20/
Üks pealinna suuremaid ja moodsaimaid elumaju on Kentmanni tänaval asuv A. Kalmu kuuekordne maja, mis valmis 1930. a. kevadel. Majas on 10 suuremat ja 6 vähemat moodsat elukorterit, milledest kolm oma alla võtavad välissaatkonnad: Ameerika, Rootsi ja Poola.
Majaomanik, agronoom A. Kalm on pealinna kodanikele tuntud kui tugev ja väga energiline ärimees, kes n.ö. end ise omal jõul töötanud üles. Sündinud Koeru kihelkonnas taluomaniku pojana, siirdus sealt õppima Tartu, kust peale realkooli lõpetamist astus Riia politehnikumi. Selle lõpetamise järgi tegutses Tartu Majandusühisuses, olles ühtlasi Doni põllupanga juures taksaatoriks.
Juba esimesil tegevusaastail õnnestus noorel agronomil tasuda ülikooli võlad ja kokkuhoida raha esimese maja omandamiseks Elvas. Nii lühikese ajaga end majanduslikult võrdlemisi hästi kindlustada polnud kaugeltki mingi tavaline nähtus tolkorralgi ja nõudis noorelt haritlaselt kui ka tema abikaasalt suurt pingutust.
Ilmasõja aastail oli A. Kalm Tartus asuva konservitööstuse juhatajaks, mille kõrval juhtis ka Tartu Aiavilja Ühisust, päästes selle ettevõtte pankroti äärelt. Sõja teisel aastal tegi Vene valitsus A. Kalmule ettepaneku asutada sõjaväe varustamiseks konservivabrik, milleks A.K. siirdus Siberisse, sõites selle läbi risti ja põiki, soodsa koha leidmiseks vabrikule. Selleks valis ta lõpuks Troitski linna Euroopa ja Aasia piiril, kuhu endisesse õllevabrikusse 1915 a. asutas suurejoonelise konservitööstuse, pühendades ettevõttesse kogu oma raugemata töötahte. Töötas seal 2 aastat, mille järgi likvideeris selle just enne Vene revolutsiooni.
Eestisse tuldi Soome kaudu, kusjuures Vene pankadesse jäi üle 10 milj. rubla sularahas ja väärtpaberites.
Eestisse tulles ostis 1917. a. Keila mõisa, kuhu asutas ühtlasi telliskivi vabriku. Aastal 1923. siirdus ühes perekonnaga Tallinna, kus osteti ka praeguse maja alune krunt ühes vana ühekordse majaga Kentmani tänaval. Uue maja ehitamist alustati varakevadel 1929 ja juba järgmise aasta 1. aprillil võis esimese üürnikuna sisse kolida Rootsi saatkond.
See on kõige üldisemates joontes inimese elukäik, kes oma õnnestunud tegevuse ja püüdmisega saavutanud meie oludes õieti aukartustäratava varanduse. Praegugi viibib majaomanik oma kaubaaurikuga kaugel Aafrikas, kuhu sõitis metsamaterjali ja vähema hulga muude kodumaa saadustega hankima teenistust prahita jäänud laevale ja töötule meeskonnale.

/Hermann Soone majad Koidula 12, 12a (sõjaeelne aadress)/
Vähem kirju ja töörikas pole ka Kadrioru idüllilises ümbruses asuvate majade omaniku kapten H. Soone elukäik, keda tunneme pealinna majaomanike pere agarama tegelasena.
Noores põlves elas Virumaal, Narva lähedal, kust 17 aastaselt kihelkonna kooli lõpetades läks merele laevapoisina. Vene-Jaapani sõja alul teenis kauges Idas aurulaeva juhina ja pärast sõda, kui Kamchatka avati kalapüügiks, asutas seal Anadiri lahes kalatööstuse. Arusaadavalt olenes siingi tööstuse avamise võimalus, milles töötas keskmiselt 200 inimest, oma kokkuhoiust ja ettevõtlikusest. Juhtis seal oma kalatööstust kuni 1919 a. lõpuni, mil enamlased tööstushooned kui ka sisseseaded umbes 100.000 kuldrubla väärtuses rekvireerisid. Järgi jäi vaid see raha, mis oli hoiul Jaapanis.
„Majaomanikuks ei saanud ma mitte juhuslikult“, ütleb usutletav, vaid see oli minu kauaaegne igatsus tagasi tulla kodumaale ja siin omandada maja.“
1920 a. Eestisse tulles ostiski siin esimese maja Koidula tänaval, mille juure hiljem ehitas veel kaks uut.

/Johannes Freudenheimi maja Härjapea 18 (sõjaeelne aadress)/
Kolmanda, Pelgulinnas asuva ühekordse puumaja omaniku J. Freudenheimi elusaatus on tüüpiline eeslinna majaomanikule, kes oma peavarju soetamiseks kogunud raha isiklikust tööpalgast, hoides kokku kopik kopika kõrvale.
Tallinna tuli J. F. 28 aastasena Kunda-Mallast, kus senini oli töötanud isa – mõisa puusepa – abilisena.
Tulles linna tööka nooremehena, leidis siin varsti tööd mitmes tisleriäris, kus aga tol ajalgi (1888 a.) ei võinud kiidelda erilise töörohkusega. Pikemat aega leidis siiski tööd Kadrioru lossi sisemisel ümberehitusel, kus suvel tegi tislaritööd ja talvel küttis ahje ja hoolitses ruumide korrashoiu eest.
Tegutsenud mõne aasta iseseisvalt, astus 1894 a. raudtee vabriku teenistusse, kus töötas 33 aastat kuni 1926, mil ta pajukile lasti.
Vabrikus olid teenistusvõimalused kaunis head, eriti Vene-Jaapani sõja ajal, mil valmistati palju sanitaar-vaguneid. Tehti palju ületunde ja öötööd, kuna tellimiste täitmist nõuti väga kiirelt. Aegamööda kogus raha, mille hoiule viis riigipanka. Sõjaajal hakkas aga külge tolajal laialiselt maad võttev umbusk riigi vastu, kes pidas sõda kaugel riigipiiril võiduka vaenlasega. Oma seisukorra kindlustamiseks hakkas üks ja teine paigutama kogutud raha majadesse ja ehituskruntidesse.
See üldine massi meeleolu aitas kaasa ka Freudenheimil tema kauaaegse igatsuse – oma peavarju saavutamiseks, milleks alustas otsima sobivat.
Viimati leidiski ajalehe kuulutuse järgi Pelgulinnas poolelioleva majakese, üks esimesi maju Härjapea tänaval, kus tol korral (1908 a.) leidus vaid laialisi heinamaid, saviauke ja tühje ehituskrunte.
Maja müüs eelmine omanik rahapuudusel, kes oma viimase raha oli pannud ehitusse, maja oli aga veel lõpetamata ja laenusaamise võimalused tolajal väga kasinad.
„Potisepp magas hoovis ja ootas tööraha“, kõneles usutletav, „sellepärast sobis kaup ka võrdlemisi kiirelt“.
„Juba teisel päeval oli vabrikus teada, et olen värske majaomanik. Mõned kadedad kaastöölised küsisid: Kust sa selle raha said, kas varastasid või? Vastasin samuti küsimusega: kuhu siis teie oma varguse olete pannud?“ ja sellega lõppenudki jutt.
„Kuid oli ka heatahtlikke naljatajaid; jutustab härra Freudenheim edasi; „kord küsisid kaastöölised maalrid: Missugune see majaperemehe tundmus ka on?“
„Jutustasin neile siis loo, kuidas kord maja pööningule aknaid klaasima minnes haarasin rõõmust kätega ümber korstna, teades, et see on minu omandus ja seda minult keegi ei saa võtta.“
Maja ehituse, milles on kolm elukorterit ühes poeruumiga, viis lõpule praegune omanik, mattes sinna palju vaeva ning hoolt. Vastutasuks on aga kõigiti korras ja meeldiv majake.

Kentmanni 20, Alfred Kalmu maja, valmis 1930, arhitektid Herbert Johanson ja Ferdinand Adoff. Foto: 2011, Ameerika Ühendriikide Suursaatkond Tallinnas

* * *
Ajakirja Huvitav Žurnaal 1935. aasta sügisnumbris ilmus pikk ja rohkete fotodega illustreeritud artikkel Eestis asuvatest välisesindustest ja -esindajatest. Kirjeldati Prantsuse (Alendri tn), Läti (Tõnismäel), Soome (Toompeal), Saksa, Leedu (Valli tn), Tšehhoslovakkia (Toompeal), Türgi, USA (Kentmanni tn), Briti (Lai tn), Taani (Uus tn) ja Belgia (Vilmsi tn) saatkondi ja esindajaid.

Huvitav Žurnaal Sügis 1935 lk 12-31
Diplomaat. Eesti sõbrad raja tagant. Elu Tallinna välisesindustes.
...

ROOTSI esindaja parun Koskull on äsja saabunud puhkuselt, mille ta veetis Rootsis. Ta on pisut külmetanud ja selle tõttu haiglane, ega saa külastajat vastu võtta. Parun Koskull on Eestis juba vanemaid diplomaatliku korpuse liikmeid ja esindab siin oma riiki ministri asetäitjana, kes on valinud omale alaliseks elukohaks Riia.
Parun Koskulli suursugust, kõrgekasvulist isiksust tuntakse hästi meie seltskonnas. Ta on suur teatri sõber, mille tõttu teda võib sageli näha ka „Estonia“ etendustel.
...

AMEERIKA saadiku John V. A. MacMurray alaliseks asukohaks on Riia. Tallinna esindus asub ühe katuse all Rootsi saatkonnaga Kentmanni tänaval suurärimees Kalmu viiekordses kivimajas. Sissekäigu kohal kolm lipuvarrast Ameerika, Rootsi ja Eesti lippude jaoks; kuid käesoleval hetkel ei ole seal lehvimas ühtegi lippu – on tavaline argipäev. Ameerika esinduse korter on maja viiendal korral.
Chargé d’affaires’i H. E. Carlsoni töökabinett on sisustatud karge asjalikkusega: kirjutuslaud, nahksohva ja paar nahk tugitooli. Mister Carlson on esindanud Põhja-Ameerika Ühendriike Eestis juba üheksa aastat. Tema mõlemad lapsed, seitsme-aastane poeg Harry ja nelja-aastane tütar Margaret, on sündinud siin.
Lühivestlusel mr. Carlsoniga selgub, et ta on kirgline kalastaja, on õngitsejate ühingu ja Jahimeeste Seltsi Kalanduse Osakonna liige.
„Kas härra Carlsoni harrastusel on olnud edukaid tulemusi?“
„Ei mina ole suuri kalu kätte saanud, pole tabanud ainsat lõhetki.“
Saadik Carlson on ka suur Rotary liikumise pooldaja ja üks esimesi Tallinna Rotary-klubi liikmeid.
„Rõõmustan, et Rotary liikumine teeb siin nii suuri edusamme", ütleb ta. Ka on härra Carlson, nagu paljud teised saadikud, „Centum-Klubi“ liige ja võtab osa filatelistide seltsi tegevusest.
Oma pika siinviibimise aja jooksul on mr. Carlson kasvanud kokku eesti seltskonnaga ja ei möödu pea ühtegi tähtsamat seltskondlikku sündmust, mida ta ei austaks oma osavõtuga.
„Aga siiski on minu ja mu abikaasa peahuviks lapsed. Oleme püüdnud kõik suved veeta Eestis. Harva sõidame välismaale.“

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar